27.märtsil oli kena kevadine ilmake. Päikest jagus ja tuul polnud ka väga vali. Hakkajamad ärkajad saabusid kell 10 Tuudi poe ette ja panimegi plaani paika. Kellakeeramine hõrendas salalikult meie ridu, mõned taipasid alles südapäeval, et on midagi maha maganud.
Tuudi männik on samuti iseäralik paik, sest see on kusagil möödunud sajandi viiekümnendatel istutatud liivade kinnistamiseks. Kuulsime ja nägime talvikesi innukalt õpetamas: siit-siit saab Riiga.
Ka rähni ja luiki-hanesid oli kuulda, tihasest rääkimata, kes agaralt juba sitsikleiti soovitasid.
Lapsuliblikas päikest ootamas, tuleb kuldne suvi!
Kas sarapuu õitseb? Veel läheb nädalake.
Märkasime igihaljaid talvitujaid: kattekold, raudosi, uibuleht, lakkleht, talvik.
Matkasime Tuudi-Liiva kalmistut otsima, kus seisis kogu nn nõukaaja püsti vabadussõja ausammas.
Leidsime männiku servas kõbusa lubjapõletusahju ja pidasime kuival nõlval päikese käes piknikku. Esimesed kuklased nautisid samuti soojust, tuulutasid pesa.
Kevadekuulutaja!
